Palliatiivse ravi korraldus Euroopas fookusega vaimse tervise teenustele ja ettepanekud Eestile

Palliatiivse ravi korraldus Euroopas fookusega vaimse tervise teenustele ja ettepanekud Eestile

Vähk, südame-veresoonkonna haigused, kroonilised hingamisteede haigused ja paljud teised haigused võivad sageli põhjustada mitmeid erinevaid sümptomeid ning probleeme, mis võivad kesta pikka aega. Palliatiivne ravi tegeleb just selliste krooniliste progresseeruvate haigustega inimeste elukvaliteedi parandamisega, tehes seda eri valdkondade ja tasandite tihedas koostöös. Uuringute kohaselt parandab varajane palliatiivne ravi patsientide elukvaliteeti, parandab ravisoostumust, vähendab depressiooni ning mõnedel juhtudel ka pikendab elu. Ning see on oluliseks toeks ka lähedastele. Lisaks suurendab varajane palliatiivne ravi rahulolu tervishoiuteenustega.  

Eestis on palliatiivse ravi teenuste kättesaadavus korralduslikult ebavõrdne ning riiklikus tervishoiuteenuste loetelus oli 2022. aastal spetsiifiliselt määratletud vaid statsionaarne hospiitsravi. Lisaks sõltub teenuste kättesaadavus piirkonnast, mis teeb abistamise keeruliseks eriti madala teadlikkuse korral nii palliatiivse ravi kui ka abivõimaluste kohta. Seetõttu seisab Eesti palliatiivse ravi korraldus silmitsi oluliste väljakutsetega, nagu tervishoiu- ja sotsiaalteenuste koordineeritud, võrdne ja patsiendikeskne pakkumine. 

Selleks, et toetada palliatiivse ravi terviklikku arengut Eestis, viisime Sotsiaalministeeriumi tellimusel läbi analüüsi, mis võrdles olukorda teistes välisriikides (Holland, Läti, Rumeenia, Saksamaa, Soome) ning, kõrvutades seda siinsete tingimustega, pakkus konkreetsed soovitused valdkonna edasiseks arendamiseks Eestis.  

Dokumendianalüüsi käigus koostasime analüütilise olukorrakirjelduse valitud Euroopa riikide palliatiivse ravi korraldusest nii eriarstiabis kui esmatasandi tervishoius, keskendudes palliatiivse ravi korraldust puudutavatele seadustele, määrustele, ravijuhenditele, töökorralduslikele regulatsioonidele ning valdkonna uuringutele. Valitud välisriikide täpsemaks kirjeldamiseks viisime läbi kümme poolstruktureeritud individuaalintervjuud. Soovituste valideerimiseks viisime läbi seitse fookusgrupiintervjuud ning ühe individuaalintervjuu.  

Keskne järeldus oli, et palliatiivne ravi peab olema integreeritud tervishoiusüsteemi ning sellel peab olema riiklik rahastus mitmekesiste teenuste, parema ravimite kättesaadavuse ja spetsialistide koolituse tagamiseks. Konkreetsemate soovitustega saab tutvuda uuringu aruandes

Sarnased postitused