Uimasteid tarvitavatele inimestele pakutavatest teenustest rääkides jõuame kiiresti küsimuseni, kas abi on piisavalt. Sama oluline on aga küsida, kas inimene jõuab õigel hetkel õige abini — ja mis juhtub siis, kui ta liigub tervishoiu-, sotsiaal- ja õiguskaitsesüsteemi vahel, kuid keegi ei vastuta tervikpildi eest.
Just seda uuris Haap Consulting Tervise Arengu Instituudi tellimusel valminud analüüsis, mille fookuses oli uimasteid tarvitavatele täisealistele inimestele suunatud teenuste toimimine ja teenustevaheline koostöö Eestis. Analüüs valmis 2025. aastal.
Uuringu eesmärk oli toetada valdkonnaülese mudeli arendamist, mis aitaks paremini vähendada uimastitarvitamist ning pakkuda sihtrühmale psühhosotsiaalset abi. Mudeli keskmes on varajane märkamine, tarvitamisest põhjustatud häirega inimeste ravi, taastumise ja toimetuleku toetamine ning inimese ja tema lähedaste elukvaliteedi parandamine.
Analüüs koosnes neljast osast. Kõigepealt kaardistati Eesti hetkeolukorda spetsialistide vaatepunktist: milliseid teenuseid pakutakse, kuidas inimesed nendeni jõuavad, millised suunamised toimivad ning kus koostöö takerdub. Selleks viidi läbi 26 individuaalset süvaintervjuud spetsialistidega, kes puutuvad uimasteid tarvitavate inimestega kokku tervishoius, sotsiaalvaldkonnas, õiguskaitses ja kogukonnapõhistes teenustes.
Teiseks koguti teenusesaajate kogemusi. Intervjueeriti 23 inimest vanuses 18–54, kellel oli uimastitarvitamise tõttu kokkupuude vähemalt ühe sotsiaal- või tervishoiuteenusega. Nende lood aitasid mõista, kuidas abi otsimine päriselt välja näeb: kust infot saadakse, mis aitab teenusele jõuda, mis takistab seal püsimist ja millist tuge kõige enam vajatakse.
Kolmandaks vaadati Eesti kõrvale teiste riikide kogemust. Teaduskirjanduse ja välisriikide praktikate põhjal kaardistati teenuse- ja koostöömudeleid Kanadast, Austraaliast ja Suurbritanniast. Välisriikide analüüsi põhjal valiti välja üheksa mudelit või praktikat, millest nelja sobivust Eesti oludesse arutati põhjalikumalt Eesti spetsialistidega fookusgruppides.
Analüüs tõi esile, et Eestis on uimasteid tarvitavatele inimestele olemas mitmeid teenuseid nii tervishoiu-, sotsiaal- kui ka õiguskaitsesüsteemis, kuid info nendest on sageli killustatud ning on katmata vajadustega sihtrühmi. Probleem ei ole ainult teenuste olemasolus, vaid nende kättesaadavuses, omavahelises seotuses ja selles, kas inimene suudetakse õigel hetkel sobiva abini juhatada. Teenuste kättesaadavus varieerub märkimisväärselt piirkonniti, keeleliselt, tarvitatava aine, abivajaduse akuutsuse ja kaasuvate probleemide järgi.
Üks läbiv järeldus oli, et koostöö toimib sageli tänu konkreetsetele inimestele, mitte süsteemile. Head näited toetuvad isiklikele kontaktidele, varasemale koostöökogemusele ja spetsialistide valmisolekule ise lahendusi otsida. Samal ajal puuduvad paljudes kohtades selged koostöökokkulepped, ühine arusaam rollidest ja piisavalt nähtav info selle kohta, milliseid teenuseid inimene üldse kasutada saab. Spetsialistid tõid esile vajaduse ühtse andmebaasi järele, mis koondaks abivõimalused ja teenusepakkujad.
Teenusesaajate vaade lisas sellele olulise mõõtme. Abi otsimine ei alga alati teadmisest, et abi on olemas. Mõnel inimesel puudub ettekujutus kainemast või stabiilsemast elust; mõni ei usu, et keegi teda päriselt aidata saab. Teenusele jõudmist võivad takistada varasemad halvad kogemused, häbi, hirm hinnangute ees, keeruline asjaajamine, info killustatus või vajadus osata ise mitme süsteemi vahel orienteeruda. Sellises olukorras ei piisa sellest, et teenus on formaalselt olemas — oluline on, kuidas inimene selleni jõuab ja kas keegi aitab tal teekonnal püsida.
Võrreldes Eesti olukorda teaduskirjanduse ja välisriikide praktikatega kerkis eriti selgelt esile proaktiivse väljatöö puudumine. Mitmes riigis on kasutusel mudelid, mille keskmes ei ole ootus, et inimene ise õigesse kohta pöördub, vaid spetsialistide aktiivne töö kõrge riskiga inimesteni jõudmiseks nende tavapärases keskkonnas. Sellised lähenemised aitavad luua kontakti inimestega, kes muidu teenusteni ei jõua või langevad neist kiiresti välja.
Välisriikide kogemusest pakkusid Eesti jaoks mõtteainet näiteks intensiivne juhtumikorraldus, väljatööpõhised mudelid, koostööpõhised ravikorralduse lahendused ning alkoholiravi tiimide praktikad haiglates. Nende ühisosa on inimese teekonna terviklikum toetamine: abi ei piirdu ühe vastuvõtu, suunamise või teenusega, vaid keskendub sellele, kuidas inimene püsiks ravil, jõuaks vajalike teenusteni ja saaks tuge ka siis, kui tema olukord on keeruline või ebastabiilne.
Analüüsi põhjal koostati nii üldised soovitused kui ka ettepanekud konkreetsete välisriikide mudelite ja praktikate kohandamiseks Eesti oludesse. Ühe olulise suunana toodi esile vajadus arendada uimastiülest käsitlust ja raviteekonda, mis ei eristaks abi korraldamisel rangelt alkoholi, narkootikume või ravimite kuritarvitamist, vaid aitaks spetsialistidel lähtuda inimese terviklikust abivajadusest. Samuti rõhutati vajadust ühtsete juhendmaterjalide, parema infovahetuse, süsteemsema koostöö, piisava tööjõu, supervisiooni ja täiendkoolituste järele.
Haap Consultingu jaoks oli see analüüs hea näide sellest, miks sotsiaal- ja terviseprobleemidele lahenduste pakkumisekson vaja vaadata korraga mitut perspektiivi. Spetsialistid näevad süsteemi toimimist, kitsaskohti ja koostöövõimalusi. Teenusesaajad aitavad mõista tegelikku pilti sellest, kuidas sama süsteem paistab inimesele, kes vajab abi, kuid ei pruugi seda usaldada või selleni jõuda. Välisriikide kogemus annab võimaluse küsida, milliseid lahendusi saaks ja võiks Eestis kohandada. . Nende perspektiivide ühendamine ja uurimine klienditeekondade vaates pakub võimaluse kujundada abivõimalusi, mis ei jää inimesekaugeks.
Uuringu keskne õppetund on, et uimasteid tarvitavate inimeste toetamisel ei piisa üksikutest headest teenustest. Vaja on teekonda, mis ei lagune süsteemide piiridel. Inimene ei peaks olema ise see, kes peab teadma, millise ukse taha minna, millist terminit kasutada või millise asutuse pädevusse tema mure parasjagu kuulub. Hästi toimiv süsteem märkab, seob teenused kokku ja hoiab kontakti ka siis, kui inimene ise ei jaksa seda teha.
Kui tahame, et abi jõuaks paremini inimesteni, kelle vajadused on sageli mitmetahulised ja muutuvad, tuleb teenuseid arendada mitte ainult eraldi, vaid ka üheskoos. Just teenustevaheline koostöö võib olla koht, kus väikestest korralduslikest muudatustest sünnib inimese jaoks väga suur erinevus.
Raportiga saad tutvuda TAI veebilehel:
