Sotsiaal- ja tervisevaldkonna projektide keskmes on enamasti inimesed: ligipääs teenustele, parem tugi haavatavatele sihtrühmadele, ennetus, hooldus, tervis ja heaolu. Seetõttu võib keskkonnamõju tunduda nende tegevuste puhul esmapilgul kõrvalise teemana. Samas liiguvad ka sellistes projektides inimesed, teenused, materjalid, hanked, koolitused, üritused, andmed ja tööprotsessid. Küsimus ei ole selles, kas sotsiaal- ja tervisevaldkonna projektid peaksid hakkama oma põhieesmärkide arvelt „rohelisemaks“ muutuma. Küsimus on pigem selles, kuidas teha keskkonnahoidlikud valikud lihtsaks, mõistlikuks ja päriselt teostatavaks.
Just sellele keskendus Haap Consultingu poolt Sotsiaalministeeriumile tehtud ESF+ tegevuste rohehindamine. Hindamise eesmärk oli vaadata, kuidas Euroopa Sotsiaalfond+ vahenditest toetatud sotsiaal- ja tervisevaldkonna projektides arvestatakse rohenõuetega ning kui asjakohased ja tulemuslikud need nõuded praegusel kujul on. Hindamine valmis Sotsiaalministeeriumi tellimusel ning seda rahastati tehnilisest abist.
Hindamise fookuses olid rohenõuded laiemas tähenduses: põhimõtted, reeglid ja soovitused, mille eesmärk on vähendada rahastatud tegevuste negatiivset keskkonnamõju. See hõlmas nii „ei kahjusta oluliselt“ ehk DNSH-põhimõttega arvestamist, keskkonnahoidlikke valikuid tegevuste elluviimisel kui ka seda, kuidas roheteemasid projektide kavandamisel, hankimisel, aruandluses ja igapäevases juhtimises mõtestatakse.
Hindamine hõlmas kokku 58 projekti neljas projektigrupis: käskkirjaga kinnitatud projektid, kogukonna juhitud kohaliku arengu tegevusrühmade projektid, inimkeskse hoolekande- ja tervishoiusüsteemi koordinatsioonimudeli jätkurakendamise projektid ning kohaliku tasandi sotsiaalteenuste kättesaadavuse ja kvaliteedi parandamise projektid. Andmeid koguti dokumendianalüüsi, kõigile projektide elluviijatele suunatud kirjaliku hindamisküsitluse ja poolstruktureeritud süvaintervjuude kaudu. Lisaks vaadeldi soovituste kujundamisel Taani ja Hollandi häid praktikaid.
Hindamise üks olulisemaid lähtekohti oli praktilisus. Sotsiaal- ja tervisevaldkonna projektide otsene keskkonnajalajälg on sageli väiksem kui näiteks ehituse, tootmise või taristuprojektide puhul. Seetõttu ei ole mõistlik kopeerida neile samu mõõdikuid ja nõudeid, mis on loodud hoopis teistsuguse mõjuga tegevustele. Küll aga on oluline mõista, kus tegelik keskkonnamõju nendes projektides tekib ning millised sekkumised aitaksid seda vähendada ilma ebaproportsionaalse halduskoormuseta.
Hindamisest selgus, et projektides peetakse keskkonnahoidlikku käitumist üldiselt oluliseks, kuid see jääb enamasti projekti põhieesmärkide kõrval teisejärguliseks. Keskkonnahoidlikke valikuid tehakse sageli siis, kui need on loomulikud, lihtsad või kulutõhusad: eelistatakse veebikohtumisi ja -koolitusi, vähendatakse paberi kasutamist, planeeritakse sõite tõhusamalt, kasutatakse üritustel korduvkasutatavaid lahendusi või antakse abivahendeid edasi järgmistele kasutajatele. Kõige selgemalt tajutakse mõju transpordi puhul, eriti hajaasustusega piirkondades, kus liikumisvajadus ja ühistranspordi piirangud mõjutavad nii elluviijaid kui ka sihtrühmi.
Samas näitas hindamine, et keskkonnahoidlikud praktikad ei tulene alati otseselt rohenõuetest. Sageli lähtutakse pigem isiklikest väärtustest, organisatsioonikultuurist, varasemast kogemusest või lihtsalt mõistlikust ressursikasutusest. Mõnel juhul said projektide elluviijad konkreetsetest rohenõuetest teadlikuks alles hindamise käigus. See ei tähenda, et keskkonnahoidlikke valikuid ei tehtaks, vaid pigem seda, et nõuded ei ole alati olnud piisavalt arusaadavad, nähtavad või tegevuste igapäevasesse juhtimisse tõlgitud.
Oluline järeldus oli ka see, et range ja ühetaoline mõõdikupõhine lähenemine ei pruugi sellistes projektides anda parimat tulemust. Kui projektide otsene keskkonnamõju on väike ja tegevuste laad väga erinev, võib detailne kvantitatiivne aruandlus tekitada rohkem halduskoormust kui sisulist kasu. Sellisel juhul on suurem väärtus selgetel juhistel, praktilistel näidetel, järjepideval meeldetuletamisel ja võimalusel kirjeldada kvalitatiivselt, kuidas projektis keskkonnahoidlikke valikuid tehakse.
Hindamise käigus ilmnes ka mitu praktilist barjääri. Näiteks ei ole keskkonnahoidlik valik alati elluviija kontrolli all: maapiirkondades võib ühistransport olla sihtrühmade vajaduste jaoks ebapiisav, mõnel juhul on paberipõhine registreerimine nõutud teiste reeglite tõttu ning hangetes tajutakse sageli, et määravaks peab jääma odavaim hind. Samuti tuntakse puudust just sotsiaal- ja tervisevaldkonna näidetest: üldised keskkonnahoidlikkuse juhised ei pruugi aidata projektijuhil otsustada, mida teha koolituse, nõustamisteenuse, kogukonnaürituse või abivahendite kasutusega seotud olukorras.
Seetõttu olid soovitused suunatud eelkõige sellele, et muuta rohenõuete järgimine sisulisemaks ja lihtsamaks. Kõrge prioriteediga soovitus oli järjepidev ja praktiline „nügimine“ kogu projekti elutsükli vältel: mitte ainult nõuete esitamine projekti alguses, vaid korduvad meeldetuletused, head näited, lühikesed juhised ja olukorrapõhised soovitused. Samuti soovitati koondada sotsiaal- ja tervisevaldkonnale kohandatud heade praktikate kogu, täpsustada võimalusi keskkonnakriteeriumide kasutamiseks hangetes ning võimaldada projektide seires kirjeldada keskkonnahoidlikke tegevusi pigem sisuliselt kui jäikade mõõdikutega.
Huvitava tulevikuteemana kerkis esile ka tehisaru keskkonnamõju. Hindamise käigus ei käsitlenud ükski hinnatud projekt tehisaru kasutamisega seotud energia- ja ressursikulu, kuigi see on kiiresti kasvava tähendusega teema. Soovitustes toodi seetõttu välja, et tulevastes rahastustingimustes võiks juhtida elluviijate tähelepanu ka digilahenduste ja tehisaru keskkonnamõjule, et rohepõhimõtted liiguksid kaasas uute tööviiside ja tehnoloogiatega.
Haap Consultingu jaoks oli see hindamine hea näide sellest, kuidas keskkonnahoidlikkuse teemat saab käsitleda viisil, mis ei taandu formaalseks vastavuskontrolliks. Rohehindamise väärtus ei seisne ainult selles, kas projekt on mõne nõude täitnud või täitmata jätnud. Olulisem on mõista, mis aitab inimestel päriselt paremaid valikuid teha: milline info jõuab nendeni õigel ajal, millised juhised on piisavalt konkreetsed, millised takistused vajavad süsteemset lahendamist ning millistes kohtades on mõistlik jätta ruumi professionaalseks otsustamiseks.
Sotsiaal- ja tervisevaldkonna projektide rohevaade ei pea tähendama keerulist lisakihti niigi nõudlike tegevuste peale. Hästi kujundatud rohenõuded saavad olla hoopis tööriist, mis aitab vältida tarbetut ressursikulu, toetab läbimõeldud korraldust ja muudab keskkonnahoidlikud valikud igapäevase töö loomulikuks osaks. Tutvu uuringu lõpparuandega Sotsiaalministeeriumi veebilehel: https://www.sm.ee/sites/default/files/documents/2026-04/ESF%2B%20L%C3%B5pparuanne_Haap.pdf
