Psühhiaatrilise komorbiidsuse all mõistetakse psüühikahäire(te)1 ja sõltuvushäire samaaegset esinemist. Seejuures võib olla üks teise põhjus või tagajärg, ent ei pruugi olla omavahelist põhjuslikku seost. Koosesinemine võib häireid süvendada ning raskendab diagnoosimist ja omakorda ravi. Uuringud kinnitavad, et traditsioonilised, eraldiseisvad teenused ei ole psühhiaatrilise komorbiidsusega inimeste puhul tõhusad. Oluliselt paremat tulemuslikkust on näidanud integreeritud ehk lõimitud raviprogrammid, mis ühendavad vaimse tervise ja sõltuvusega seotud sekkumised.
Siin kirjeldatud uuringu ajendiks oli asjaolu, et Eestis ei ole praegu antud sihtrühmale vajalikud teenused – psühhiaatriline ravi, sh sõltuvusravi, ja erihoolekandeteenused – samaaegselt kättesaadavad. Keskendusime uuringus eeskätt (sõltuvushäirega komorbiidselt esinevatele) rasketele psüühikahäiretele ehk kroonilise (püsiva või pikaajalise) kuluga psüühikahäiretele, millest tulenevate emotsionaalsete, kognitiivsete ja muude raskuste tagajärjel on inimese võime igapäevaeluliste ülesannetega toime tulla ning ühiskonnaelus osaleda oluliselt takistatud või piiratud.
Eesmärk ja etapid
Uuringu eesmärk oli pakkuda lahendusi, kuidas tagada Eestis psühhiaatrilise komorbiidsusega inimestele teenuste lõimitus ning kvaliteetsem ja õigeaegsem abi. Eesmärgist lähtuvalt oli uuringumeeskonna ülesanneteks:
- mõista sihtgrupi eripärasid ja vajadusi,
- luua ülevaade, mis on sihtgrupile suunatud toe tänane olukord, sh kitsaskohad Eestis,
- kaardistada sihtgrupi abistamise häid ja tõenduspõhiseid praktikaid viie Euroopa riigi näitel: Holland, Suurbritannia, Soome, Taani ja Sloveenia,
- koostada lahendused Eesti teenuste süsteemi parendamiseks.
Alloleval joonisel on toodud töö etapid. Eesti abivõimaluste ja süsteemi puudujääkide mõistmiseks vestlesime kaheksa eksperdiga erinevatest valdkondadest – sõltuvusravi, psühhiaatria, peremeditsiin, sotsiaaltöö, erihoolekandeteenused (samm 2). Uuringu põhirõhk oli välisriikide teenuste süsteemide dokumendianalüüsil, mida täiendasime ja täpsustasime iga riigi valdkonna ekspertidega intervjuude abil (sammud 3 ja 4). Olemasolevaid teenuseid, kitsaskohti kui ka laiemalt tervishoiu- ja sotsiaalsüsteemi ning välisriikides kasutatavaid lähenemisi kõrvutades koostasime 11 Eesti eksperdi abil soovitused, kuidas Eestis võiks sihtgrupile võimaldada kvaliteetsemat ja vajadustest lähtuvat ravi ja tuge (samm 5).
Tulemused
Saime teada, et suurimad probleemkohad Eestis sihtgrupi toetamisel on järgmised.
- Psühhiaatrilise komorbiidsusega inimeste ravispetsiifikast lähtuvalt kujundatud teenuseid Eestis käesoleval hetkel ei ole ning kahe häire omavahelisest mõjust tulenevalt ei pruugi olemasolevad teenused olla vastava probleemiga inimesele kättesaadavad või vastata tema vajadustele.
- Eestis on praegu abi lihtsam saada akuutsemate juhtumite korral, kui sekkub kiirabi või politsei või kui inimene on kohtumäärusega ravile suunatud. Mida varasem on abi vajamise faas, seda raskem on abi saada, sest kergemad psüühikahäired võivad – eriti koos sõltuvushäirega esinedes – jääda tähelepanuta.
- Tervise- ja sotsiaalsüsteemis liikumisel puudub mitmikdiagnoosiga patsientidel ühtne teekond või juhtumikorraldus, palju on juhuslikkust.
- Olulistest spetsialistidest (psühhiaatrid, vaimse tervise õed jt) on puudus ja/või on neil puudulik väljaõpe just komorbiidsusega patsientidega tegelemiseks.
- Psühhiaatrilise komorbiidsusega abivajajatel on raske ravile jõuda ja seal püsida, kuna haigusteadlikkus ja motivatsioon muutuseks on sageli madalad tulenevalt häirete sümptomaatikast ja koosmõjust, mis kipub probleeme vastastikku alal hoidma.
Mida soovitame välisriikide kogemuste põhjal komorbiidsete inimeste paremaks toetamiseks Eestis ette võtta, saab lugeda uuringu aruandest, mis on kättesaadav sotsiaalministeeriumi veebis, ja järgmisest Sotsiaaltöö ajakirjast (mai 2024).
- Käesolevas uuringus keskendusime eeskätt (sõltuvushäirega komorbiidselt esinevatele) rasketele psüühikahäiretele. Selle all peame silmas kroonilise (püsiva või pikaajalise) kuluga psüühikahäireid, millest tulenevate emotsionaalsete, kognitiivsete ja muude raskuste tagajärjel on inimese võime igapäevaeluliste ülesannetega toime tulla ning ühiskonnaelus osaleda oluliselt takistatud või piiratud. ↩︎
